Kuidas säilitada paberfotosid?

Perekonnaalbumites on tallel suguvõsade ajalugu ja mõneski peres on riiulites kümneid albumeid. Tänaseni lasevad inimesed oma parimad pildid paberile trükkida ja pannakse albumitesse. Hea külalistele näidata, hea endal meenutada ja ka tulevastele põlvedele arhiveerimiseks. Sellega võib tekkida aga raskusi, kuna tänased fotoalbumid on pigem kahjustava kui säilitava toimega ja söövad fotosid, sest albumi ja fotode emulsioonikihi vahel tekkiv keemiline reaktsioon hävitab kujutist.

Kõige kehvem variant oma fotosid säilitada on 1990-ndatel populaarseks saanud odavad kiletaskutega albumites. See on kõige hävitavam viis fotode säilitamiseks.

Odav PVC materjal ei lase õhku läbi

Probleem enimmüüdud albumitega on, et fotode kiletaskud on odavast PVC-st ehk polüvinüülkloriidist. See ei materjal hinga, samuti sisaldab see klooriühendeid, mis pika aja jooksul kahjustavad fotot ning fotod tuleks nendest eemaldada. Umbses kiletaskus või kilest vahelehe alla pandud foto ei saa õhku, kuid samas võib sinna vahele pääseda niiskus, mis hakkab foto emulsioonikihti hävitama. Keemilise poole pealt sobiksid fotodele paremini polüpropüleen (mida kasutavad ka muuseumid) või polüester, mis ei sisalda söövitavaid klooriühendeid.

Häda on, et isegi kui perekonnaalbumite omanik tahaks nüüd fotosid kahjustavad albumid välja vahetada, on neid raske leida. Selleks, et perekonnaarhiive vaiksest hävimisest päästa, on esmalt vaja albumid üle vaadata.

Praeguseks 100 aastat säilinud paberalbumid võivad olla veel päris heas korras, kuid aegamisi rikub keskkond neidki. Vanasti oli kodudes temperatuur madalam. Kõrgem temperatuur kahjustab fotot kiiremini ja ka saasteaineid on tänasel päeval õhus rohkem.

Fotod peaks olema jahedas keskkonnas

Fotode puhul on võtmesõnadeks õige säilitustemperatuur ja õhuniiskus. Fotodele meeldib jahe ja suhteliselt kuiv keskkond. 19. sajandi toatemperatuur ehk 18 kraadi on fotole sobiv, mida soojem on toas, seda kahjulikum on see fotole. Fotodele sobiv niiskusevahemik on 35–50%. Mida stabiilsem, seda parem.

Kõige kahjulikum on niiskus. Kui niiskuseprotsent õhus on üle 60%, siis on keskkond hallituse tekkeks sobiv. Ja kui sellises keskkonnas on foto veel PVC kile sees, on häving kerge tulema. Seega tasub hoolega mõelda, kas perekonnal on fotoalbumeid nt maamajades, pööningutel, panipaikades, mida talvel ei kasutata ja kus niiskustase pilte hävitab. Need tuleks sealt stabiilsesse keskkonda tuua.

Paberalbumites kaitseb fotosid lehtede vahele asetatav või köidetav happevaba pärgamiin. Kui hoiutemperatuur on fotode jaoks tervislik, saab juba edasi vaadata, kuidas nad on albumisse kinnitatud. Fotode albumisse liimiga kleepimine on halb mõte. Liim ja paber käituvad erinevalt, leht võib kortsu tõmmata ja nii foto kui ka paber on pinge all. Pinge alla tõmmatud foto emulsioonikiht saab jällegi kahjustada ja kujutis hakkab hävima. Võimalik, et erinevad liimid imbuvad läbi paberi ja kahjustavad fotot ka tagantpoolt.

Fotosid tuleks albumisse kinnitada klassikaliste fotonurkadega. See on kõige kindlam ja ohutum viis fotode heaolule. Küll aga tuleks kindlasti vanad, vahelehtedeta albumid vahepaberitega varustada. Iga paber ei kõlba. Kui fotod on albumisse kinnitatud nurkadega, võib ka iga foto eraldi happevaba vahepaberi sisse keerata.

Vaheleheks võiks olla pärgamiin, kuid see peaks olema happevaba. Tasub vaadata, kas paber on läbinud PAT (Photographic Activity Test), mis tagab, et paber ei hakka kuidagi fotoga reageerima. Paraku on selle leidmine tavapoest üsna keeruline.

Seevastu uuemate, PVC kilest taskutega albumite asemele tasuks hankida kas väga kvaliteetsed polüpropüleenist kilega albumid ( Ebay -st saab albumi ~40 – 50€ eest ) või kasutada happevabast paberist albumeid. Tasub ka teada, et selliste albumite päästmisega on kiirem ka sellepärast, et tõenäolisemalt sisaldavad need värvifotosid, mis on kahjustustele tundlikumad kui mustvalged fotod.

Kvaliteetne materjal maksab

Kvaliteetsete albumite hankimine nõuab vaeva ja ka küllaltki palju raha. Odavam lahendus on säilitada fotosid karpides happevaba PAT paberi vahel. Karbid seejuures võiksid samuti olla happevabast papist või kartongist, kuid sobib ka tavaline papp, kui see vooderdada happevaba paberiga.

Seejuures tasub tähele panna, et keskkonnasäästlik ökopaber on segatud kokku eri kiududest ega sobi paraku üldse fotode säilitamiseks. Paber koosneb paberikiust, täiteainest, liimainest ja ainetest, mis teevad paberi heledamaks ja valgemaks.

Kui perekonna fotoarhiivi säilitamiseks pole plaanis kulutada nii palju aega ja raha, et välismaalt tellida kvaliteetseid albumeid ja/või vahepabereid, tuleks kindlasti mõelda fotode digiteerimise peale.

Kas maha pildistada või skaneerida? Sobivad mõlemad variandid. Fotopaber kardab valgust, kuid mahapildistamisel fotole langev valgus pole nii pikaajaline, et karta sellest suuremat hävingut kui digimata jätmisest. Värvifotod kahjustuvad kergemini kui mustvalged, nii et kui korrastamist ootab suur perekonnafotode arhiiv, oleks mõistlik esmalt päästa vanemad värvifotod.

Digiteerimistöid tellides tasub uurida, mis vormingut teenusepakkuja üldse pakub. Tavalised fotolaborid teevad JPEG-vormingus, kuid see on kokku pressitud vorming, mis võib sisaldada vähem infot kui on olemas originaalfotos. Parem oleks mahukas TIF-vorming, mille fail võib inforohkuse tõttu olla kümme korda suurem.